Challengeri sügavik

neljapäev, 19. jaanuar 2017
"Mis lahti on? Ma tõmblen Ameerika raudteel tagumises vagunis tõusu harjal, minust eelmised on end juba gravitatsiooni meelevalda andnud. Ma kuulen neid kiljumas ja tean, et mu enda karje on vaid sekundite kaugusel. Ma olen hetkes, kui kuulete lennuki teliku kriginat maad puudutamas. Veel enne seda hetke, kui teie mõistus ütleb teile, et see on kõigest telik. Ma hüppan kaljult alla ja avastan, et ma oskan lennata... ja taipan siis, et pole kuhugi maanduda. Mitte kunagi. Vaat see on lahti."

Mul on (kõhukamaid) raamatuid lugedes 50 lehekülje reegel. See tähendab, et ma loen alguses poolsada lehekülge (51. leheküljele on löödud teine raamatukogu tempel) ja siis otsustan, kas edasi üldse tasub lugeda või mitte. Seda reeglit järgides oleksin ma Neal Shustermani raamatu "Challengeri sügavik" pooleli jätnud. Küll on hea, et mulle meeldib erandeid teha! :) Alles poole raamatu peal hakkasid minategelase kaks maailma üksteise poole küünitama (papagoist, kõik algab papagoist), sulandusid lõpuks kokku ja minu üllatuseks oli ühes neist juba peidetult kohe alguses olemas teise tulevik.

Alguses on tavaline 15-aastane poiss Caden, kes armastab joonistada ja saab kõigiga hästi läbi. Siis hakkab tema reaalsus muutuma, nihkub paigast. Tulevad hääled, peidetud sõnumid, ohtlikud ended, rahutud kõndimised... ja need teised maailmad. Valgest Plastmassist Köök on üks neist, aga peamine on laev. Laeva juhib ühesilmne kapten oma ühesilmse papagoiga ja see seilab Challengeri sügaviku suunas. Laeval võib kõike juhtuda, seal pole midagi mõistetavat ega etteaimatavat. "Põletage kõik oma sillad," kõmistab kapten. "Eelistavalt enne ületamist."

Alguses meenus sellise seotud seosetusega Artur Alliksaare luule. Mõte on sügaval, vähemalt 10,9 km sügavusel merepõhjas, aga lugedes mitte mingeid tundmusi ei teki. Alles poole peal, mil kõik sai selgemaks, sain ma aru, et see raamat on päris hea. Tuli temaga ainult kannatlik olla. See on üks parimaid vaatepunkte vaimuhaigustele (või siis vaimu haigustele).

Don Quijote – kuulus kirjanduslik skisofreenik – võitles tuuleveskitega. Inimesed arvavad, et ta nägi neid vaadates hiiglasi, aga need meie hulgast, kes on seal viibinud, teavad tõde. Ta nägi tuuleveskeid nagu iga teine, aga ta uskus, et need on hiiglased. Kõige hirmsam asi kõigest on see, kui sa ei tea, mida sa korraga uskuma võid hakata. 

Raamatu esimesi peatükke saab lugeda kirjastuse Tänapäev kodulehel.

Kasside salajane pagaritöökoda

kolmapäev, 11. jaanuar 2017
... kõik tahtsid hoopis Kirbu ja Wilburi saiu ning kringleid, sest need olid põnevad, maitsvad ja ilusad. "Kuidas nad julgevad, need tattninad, need täisabad! Minu sepik valitses seda linna, aga nüüd on kõik järsku hullud nende imelike käkkide järele! Ega midagi –tuleb näidata, kellel siin valjem nurr on!" kähises kõuts ja kohendas oma vanu teibitud sanga ja paksu klaasiga prille, mille oli kunagi mere äärest leidnud.

 Vahel vaatad mõne raamatu kaant ja mõtled: "Vauuuu!". Siis vaatad raamatu sisse ja mõtled... Teate, siis vist ei mõtlegi enam midagi. Hoopis lased silmadel puhata piltide tuhandel pisiasjal.

Oleks asjatu salata, et hakkasin lugema Helen Läksi raamatut "Kasside salajane pagaritöökoda", sest Regina Lukk-Toomepere värviküllased pildid tegid mu ära. See oli armastus esimesest silmapilgust.
Siiski, samamoodi tuleb tunnistada, et mulle meeldis lugu ka. Mulle meeldis lugu väga, sest see oli armas ja lennukas. Kujutlusvõime lehvitas vabalt tiibu. Sellest on muidugi alati kahju, et lõpp nii ruttu tuleb, aga võib-olla nii peabki olema. Head asja ei tohigi korraga liiga palju saada.

Tallinn on kirju ja kirev linn (märkus: piltidel kohe eriti kirju) ja nagu igas linnas on sealgi salajasi soppe, millest mitte ühelgi inimesel pole aimu. Sealt võib leida nii hiirte hotelle kui vareste vanakraamiturge. Selles valguses ei tundu üldse kentsakas, et ühe kahekorruselise sinise puumaja kaks kassi Kirp ja Wilbur otsustavad käpad jahuseks teha ja avada oma pagaritöökoja. Asja tuleb muidugi salajas hoida, et nende inimesed haisu lõhna ninna ei saaks.
Kuidas nende salajasel pagaritöökojal läks... seda saab lugeda raamatust! :)

Hoiatus: lugedes võib tekkida isu kaktusekakkude järele!

Kust tulevad unenäod?

reede, 6. jaanuar 2017
"Näib, et üks tuleb nüüd kohe," pomises võlur ja selgitas igaks juhuks: "Ma pean nüüd kohe-kohe helistama."
"Mis tuleb?" küsis Mari, kes oli unenäod korraks unustanud. Võlur vaatas kaugusesse ja ootas midagi.
"Hea mõte," ütles ta aeglaselt. Mari suu vajus imestunult lahti. Võlur ei pannud seda tähele ja jätkas uneleva häälega: "Iga kord, kui mõni ükskõik kui pisikene hea mõte maailma saabub, helistan ma kellukest, et ta ära tuntaks. Ilmselt on siis sellel mõttel ka natukene uhkem olla."

Till-lill-lill-lill! Kas teie ka kuulsite? :) Ma arvan, et Tilluke Kellaga Võlur, keda on "õnnistatud" sellise pika lohiseva nimega, jäigi oma kellukest tilistama. Eva Roosi raamatut "Kust tulevad unenäod?" lugedes tuli mul ometigi rohkem kui üks hea mõte. Neid tuli terve posu.

Eks minagi olen mõelnud, kust unenäod tulevad ja mis peamine: miks nad iga kord nii erinevad on. Ükskord tantsid öö läbi ja teine kord korjad tee äärest liivaluidetest kingi. Kui Dagmar Normeti Une-Mati lugudest saab mingi aimduse, siis selles raamatus saab kõik selgeks ja see kõik on hirmus tore. Ei oleks arvanudki, et unematindus nii hästi on korraldatud.

Väike Mari leiab tädi-Marta kummutisahtlist võlusõrmuse. Sõrmus vastab kandja igale küsimusele. Kui Mari küsib sõrmuselt, kust unenäod tulevad, ei saa ta vastust. Ta hoopis kantakse võluväel maailma, mis oli mõeldud selleks, et mahutada ära kõik, millesse inimesed küll uskusid, kuid mida nad oma maailma ei lubanud, sest pidasid seda samal ajal ilmvõimatuks. Selles maailmas peab Mari oma küsimusele ise vastuse leidma. Enne ta oma maailma tagasi ei pääse. Õnneks on tal abiks Tilluke Kellaga Võlur, kes on pisitilluke, väga nutikas ja elas juba ammust aega tädi-Marta raamaturiiuli otsas teekannus.

Kui te ei tea, kuidas teekannus elatakse, siis vaadake Anneliis Aunapuu pilte. Saate piraatide laeva "Tibukest" ka imetleda. Minu enda üks lemmikpiltidest oli hoopis õpetus paberlennuki voltimiseks. Ma ei olnudki seda ammu teinud.

Laused on vahel tsipa pikad, aga uni seda raamatut lugedes küll peale ei tule. Tuleb hoopis palju häid unenäolisi mõtteid. Kui oleks võimalik need purki noppida ja see purk hallimateks päevadeks sahvrisse tallele panna, teeksin ma seda hea meelega.

Tere jälle, Paddington!

esmaspäev, 2. jaanuar 2017
Paddington köhatas, ja see kajas toredasti vastu. Siis istus ta natuke aega keset tuba, segas pulgaga värvi ja mängis kajaga.
Ümberringi oli nii palju põnevaid asju. Paddingtonil oli tõeliselt raske valida, millest alustada. Viimaks otsustas ta värvima hakata. Valinud ühe isa Browni kõige parematest pintslitest, kastis ta selle värvipotti ja vaatas toas ringi, kuhu see värv võiks sobida.

Saja Aakri metsas elavat karupoeg Puhhi on siin blogis juba tutvustatud. Otse loomulikult ei ole ta ainus karu, kes uhkelt lasteraamatute lehekülgedel ringi patseerib ja suuri, suisa hiigelsuuri mõtteid mõlgutab ja – oh, õudust! – vahel ka need mõtted teoks teeb. Kus sa sellega! On ometigi ka Peruust pärit hästikasvatatud karupoeg Paddington (Pädington), kelle perekond Brown leiab Inglismaal Londonist Paddingtoni jaamast.

Lugesin Michael Bondi sulest ilmunud Paddingtoni-lugude teist raamatut: "Tere jälle, Paddington!". Paddington on ennast Brownide kodus, Windsori Aedade tänava majas number 32, mugavalt sisse seadnud ja kõigile armsaks saanud. Kuna karu pidamine perekonnas tähendab suurt vastutust, otsustab isa Brown tema jaoks ühe tühjana seisnud toa ära remontida. Enne kui ta seda jõuab teha (loe: seetõttu, et ta alustamist kogu aeg edasi lükkab), otsustab Paddington ise värvimist ja tapeedi seina panemist proovida. Millegipärast ei kuku asjad üldse välja nagu peaksid. Olgu selleks siis remondi tegemine kui ka teised asjad, millega ta selles raamatus tegeleda otsustab: perekonnapildi tegemine, jõulukingituste ostmine peenest kaubamajast, ihnsa naabrihärra Curry sissesõidutee lumest lahti lükkamine, Guy Fawkesi päeva jaoks ilutulestiku tegemine, murdvarga tabamine... Paddingtoni peale ei saa siiski keegi perekonnast pahaseks, sest ta on üks tõeliselt heasüdamlik karu ja ta tõepoolest püüab kõike õigesti teha.

Sõrmi appi võttes püüdsin kokku arvutada, mitu raamatut Paddingtonist üldse välja on antud. Sain tulemuseks 26, mis tähendab, et selle karu kõige vahvamatest seiklustest loeme me ka edaspidi.

Üllatussumin täitis toa, kui sealt [pakist] tuli välja kenasti nahka köidetud taskuraamat, mille kaanele oli kullaga trükitud nimi Paddington Brown.
Paddington ei osanud äkki midagi öelda, aga onu Gruber raputas pead. "Ma tean, et teile meeldib oma seiklusi kirja panna, härra Brown," ütles ta. "Ja teil tuleb elus nii palju seiklusi ette, et ma olen kindel, et teie esimene märkmik on juba peaaegu täis."
"Ja ongi," ütles Paddington siiralt. "Ja ma olen kindel, et mul seisab ees veel palju seiklusi. Minuga lihtsalt juhtub kogu aeg midagi. Aga siia kirjutan ma üles ainult oma kõige vahvamad seiklused!"