Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani

kolmapäev, 22. märts 2017
No hea küll, siin me siis nüüd oleme, mõne minuti kaugusel ookeanist ja kooruva värvikihiga sinise ukse juures, millest vasakul on Siilipeade ja Lõvilakkade juuksurisalong. Isa ütleb: "See siin ongi," ja vaatab mu arbuusilõigusuurust supernaeratust. Ma arvan, et talle avaldab üsna sügavat muljet, et mulle need muutused nii väga meeldivad. Aga isa ei taipa ühte asja: nii naeratab poiss, kes kavatseb kõik ise korda ajada. Nii naeratab poiss, kes arvab, et tema isal on pööning ikka lõplikult segi ja ainus asi, mis tal üle jääb, on teeselda, et ta on ise samasugune.

Lara Williamsoni raamatut "Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani" on kiidetud nii siin kui seal. See on ka üks 2016. aasta Hea lasteraamatu tiitliga pärjatutest. Tuleb tunnistada, et ta ei valmistanud mulle pettumust. Lootsin küll midagi fantastilist – no tõepoolest, pealkiri kutsub ometigi tugitoolis ookeanile seilama! –, aga selles väikese nihkega tavaeluski oli  on nii palju maagilist, et leidsin ennast pärast raamatu lugemist origamikurgi voltimas, et minugi soov täituks. (Loodetavasti ei pane keegi tööl tähele, et ma osa värvilisest paberist sisse vehkisin)

Alguses on kõik üsna segane. No olgu, võib-olla on lõpus ka segast, sest kui sul on vennaks seitsmeaastane teolausujast Billy, kelle loogika on nii tobe, et siga ka ei söö, siis ei saagi kõik kõigile selgeks. Ütleme siis, et alguses on kõik segasem.
Kümneaastane Becket Rumsey elab koos oma venna ja kalakaubiku juhist isa Stepheniga Honeydown Hillis, kuni ühel öösel jätavad nad kõik maha, et ennast sisse seada Edenis. Isa ei selgita seda ülepeakaela kolimist ja esmajoones ei räägi ta sellest, miks Pearl maha jäeti. Pearl oli isa pruut ning mõlemad vennad olid temasse väga kiindunud. Ta oli neile ema eest, sest nende päris ema on surnud.
Kuna asi tundub kahtlane ja isa oleks justkui sooja saiaga pähe saanud, siis asutatakse NUHK (Nõutavad Uurimised Hästi Kiiresti), et isa ja Pearl uuesti kokku viia. Samal ajal püüab Beckett leida viise oma päris emaga hüvasti jätmiseks... kuni ta viimaks mõistab, et seda polegi vaja teha.

Jutt on mõnusalt lobe ja lugedes saate omajagu uusi teadmisi haigustest, rääkivatest tigudest ning kurgede müütilisest tähendusest. Ibiza-memm meeldis mulle ka!

Jänese valitud palitud

teisipäev, 14. märts 2017
Kas sööd lusikaga sõnu
või sööd kahvliga ja noaga.
Sõnadest võib tunda mõnu,
tegemist on maitsva roaga.

Idamaal on rohkelt rahvaid,
riike suurte hulkadega.
Nemad teevad trikke vahvaid –
söövad sõnu pulkadega.

Mina eesti keelt söön hulgi
kahvliga või kühvliga,
kapsaga (tead ise –mulgi),
teinekord ka trühvliga.

/"Emakeelepäevapraad"/ 

Luuletajad annavad tavaliselt välja kogumikke valitud luuletustega. Kui teile jääb aga silma raamat, mille pealkirjas on valitud palade asemel valitud palitud, siis ei ole vaja kohe ummisjalu silmaarsti juurde tormata. See on Ilmar Trulli raamat "Jänese valitud palitud".

Ühte jänese palitut näete juba kaane peal – seda kandis ta kusjuures ka viimane kord, kui ta mulle metsas vastu jalutas –, teisest saate teada vastavast luuletusest. Kuigi kaane järgi võiks arvata, et kimpu on kogutud talve- ja jõuluteemalised palad...vabandust, palitud... siis tegelikult on siin luuletusi igast aastaajast ja veel kõigest muust. No lihtsalt hämmastav, millest kõigest härra Trull oskab riime ritta lükkida: helevantidest ja tumevantidest, kammidest, triibulistest sõpradest, inimsööja maitse-eelistustest, verevennast sääsest, puukoolist... Rääkimata sellest, et ta tunneb nii paljusid kalu (ilmselgelt isiklikult).

Ma loodan, et ta käib ka edaspidi luulehobusel külas või proovib vähemalt tema susse jalga. Väikese vimpkaga luuletusi on ometigi nii tore lugeda. Nii tore, et ma enam ei kurdagi nagu vanasti, et mulle luule ei meeldi.

Lõpetuseks üks luuletus kõikidele, kellele meeldib reisida:

Turistid ei talu turiste.
Turistid turiste ei salli.
Just nagu pätid juriste.
Ei tee neile kunagi kalli.

Üürgavad ühises kooris nad:
"Mis need turistid siin voorivad!

Meie neid tüüpe ei talu.
Pageme siit ummisjalu.

Sedasi meie ei reisi,
kui reisil võib kohata teisi."

/"Turistid"/

Raamatu sisuga saab tutvuda (st päris mitu luuletust saab lugeda) kirjastuse kodulehel.

P.S Head emakeelepäeva! :)

Steve Jobs: hullult äge

neljapäev, 9. märts 2017
Ükskord ammu ja kohe kindlasti ühel kaugel maal tulid raamatukokku ema ja poeg. Poeg asus kohe ahnelt koomikseid lugema. Ema vaatas sel ajal riiulitest raamatuid. Kui ta oli endale midagi välja valinud, sikutas ta poega koomiksite juurest eemale, et tallegi midagi sobilikku valida. Midagi paksu ja tiheda tekstiga, sest koomiksid, need pole ometigi kirjandus!

Mulle seevastu on koomiksid (sh graafilised romaanid) alati meeldinud. Väga äge, kui tekst ei jookse viisakalt ainult vasakult paremale ja read ei sammu ülevalt alla, vaid vaatamist ja lugemist on igas lehenurgas. Osasid jutte on ka nauditavam lugeda pildilise tekstina kui lihtsalt hirmpika tekstina.

Tõepoolest, kui ma oleks hakanud lugema Apple´i asutaja Steve Jobsi elulugu tavalises vormingus, siis oleksin poole raamatu peal ära kustunud. Kõik IT-sse puutuv on huvitav küll, aga seda väikestes kogustes. Jessie Hartlandi kirjutatud-joonistatud graafilist elulugu "Steve Jobs: hullult äge" lugesin lõpuni huviga. Jutt oli ajalises järjestuses – alguses on eraldi lehel ka ajatelg  – ja ei hakanud üle äärte laiali valguma. Pildid andsid tekstile mõnusa humoorika võõba. Iga kümnendi kohta oli topeltlehel joonistus-kirjutus, mis sel ajal uut oli. Näiteks kui tahate teada, mida 1960ndatel oli või siis õigemini polnud, siis vaadake lehekülgedele 30 ja 31. Hämmastav, kuidas ilma interneti ja Google´ta üldse hakkama saadi! :)
Mind ennast huvitas, kuidas Jobsi ettevõte Apple (tõlkes: "õun") endale nime sai. Mõtlesin, et kui Newtonile kukkus õun pähe ja ta avastas gravitatsiooni, siis võib-olla korjas Steve Jobs selle õuna üles, võttis ampsu ja tal tuli mõte luua personaalarvuti. Tegelikult on seletus palju lihtsam. Igavam muidugi ka.

Lõpetuseks, kuna graafilisest eluloost on raske sõnalist kokkuvõtet teha, siis palun, sellest kõigest saate raamatus teada:


 Head lugemist!

Võlukunsti tumedam pool

laupäev, 4. märts 2017
"Maailm püsib tasakaalus," jätkas Kell, "ühel pool inimlikkus, teisel võlukunst. Need kaks on olemas igas elusolendis ja ideaalses maailmas valitseks nende vahel teatav harmoonia, kumbki ei oleks teisest üle. Aga enamik maailmasid ei ole ideaalsed. Hallis Londonis – teie Londonis – muutus inimlikkus tugevaks ja võluvägi jäi nõrgaks. Mustas Londonis aga juhtus täpselt vastupidi. Inimesed ei kandnud võluväge mitte ainult oma kehades, nad lubasid selle ka oma meeltesse ja vägi allutas nad endale, põletas ära nende elud, et oma väge veelgi toita. Inimestest said selle tahtel anumad või kanalid ja nende kaudu väänutas võluvägi hetkekujud tõelisuseks, hägustas ja lõhkus piire, lõi, hävitas ja rikkus kõik ära."

Vahel juhtub nii, et mõni ärapõlatud raamat jõuab ringiga sinu juurde tagasi ja osutub ootamatult huvitavaks. Kui ma esimest korda V. E. Schwabi raamatut "Võlukunsti tumedam pool" käes hoidsin, mõtlesin esiti, et võib parema puudumisel seda lugeda, aga heites pilgu laual kõrguvatele raamatuvirnadele, mis kisendades tähelepanu nõudsid, mõtlesin ümber. Ilmselgelt ei tule sellest paremast lähema paari kuu jooksul puudust. Huvi hakkas ta mulle pakkuma alles siis, kui kirjastus üle terve Facebooki sellest raamatust rääkides pasundas, et "linna peal oli kurtmist, et ammu pole sattunud kätte ühtegi head fantaasiasarja, mida ka täiskasvanu häbi tundmata avalikes kohtades lugeda julgeks". Nonoh, millest selline praalimine!

Kuigi ma loen kõiki raamatuid avalikes kohtades ilma (vale)häbita – ei teagi, milline pikantne teos see veel on, mida häbiga loetakse – teenis selline kiitlemine oma eesmärki: võtsin raamatu ja lugesin. Lugesin suisa rõõmuga!

On neli Londonit – hall, punane, valge ja must – mida eristab inimlikkuse ja võlukunsti erinev jaotumine. Hallis Londonis, kus valitseb George III (muide, see aeg on tõepoolest olnud) on ülekaalus inimlikkus. Kasutades taskuvarga Lila Bardi sõnastust, on see igav London. Punases Londonis on inimlikkuse ja võlukunsti vahel harmoonia. Esmapilgul on see tõeline paradiis. Valges Londonis püütakse võlukunsti allutada ja kuna võluväele selline kurnamine ei meeldi, siis ta peidab end ära. Must London aga on selline paik, millest lastele räägitakse õudusjutte. Mustas Londonis võttis võlukunst võimust ja hävitas inimlikkuse, inimesed sealhulgas. Nelja maailma vahel saavad liikuda ainult antarid. Nemad edastavad sõnumeid kolme valitseja vahel. Üks neist maailmaränduritest on Kell Punasest Londonist (Mareshi impeeriumist), kes lisaks sõnumite edastamisele tegeleb... kuidas seda nüüd üteldagi... salakaubandusega? Ta toob ja vahendab esemeid erinevatest maailmadest. Ühel külaskäigul valgesse Londonisse surutakse talle pihku saadetis, millest oleks olnud targem keelduda. See toob ainult paksu pahandust... musta sealjuures ka. Etteruttavalt võin öelda, et lahendus on üllatavalt lihtne, aga tee selleni keeruline.

Mulle meeldisid maailmad rohkem kui tegelased. Kui teises peatükis kirjeldatakse Kelli naasmist Isle (halli Londoni Thames) kaldale ja lonkimist ööturul, siis mõtlesin, et sellest võiks lehekülgede kaupa lugeda, sinna võiks isegi minna. Kasvõi kohe! Ja võluvägi (Vitari) meeldis mulle ka oma otsekohesuses ja konkreetsuses: toidad mind liiga palju, siis söön su ära, jätad mu nälga, siis kaon, püüad mind allutada, lasen jalga... Tegelased jõuavad ehk rohkem armsaks ja hirmsaks saada järgmiste raamatute jooksul. Sarjas on veel kaks raamatut ja kuna kirjanik on nad juba inglise keeles valmis kirjutanud, siis peaksid nad ka eesti keeles õige pea ilmuma.

Katkendit raamatust saab lugeda siit.