Kõigi annetega tüdruk

neljapäev, 22. september 2016
"It's more than twenty years on and still nothing grows here, not even the hardiest and most bad-ass of weeds. Nature's way of saying she's not stupid enough to be caught like that twice ever.
Parks hears the kid asking Justineau what happened here. Justineau makes heavy weather of the question, even though it's an easy one. We couldn't kill the hungries, so we killed ourselves. That was always our favourite party trick.
The burn shadow goes on for mile after mile, opressing their spirits and draining their stamina. /.../"

Mõne raamatu üle võibki mõtlema jääda. Lõpetasin M.R. Carey  raamatu "The girl with all the gifts" – pealkirja võib tõlkida nii "Kõigi annetega tüdruk" kui ka "Kõigi andidega tüdruk" – juba paar nädalat tagasi, aga ikka veel logistab lugu mu mõttesahtlite kallal.

Valisin ta üsna lihtsal põhjusel: raamatu põhjal vändatud filmi treiler tundus põnev. Mõelda vaid, vampiirid on aupaistest põrmu lükatud ja nüüd tuleb tegemist teha hoopis zombilaadsete olenditega! "Põnev-põnev!" hüüdsin ma rõõmsalt, sest pole midagi paremat kui üks korralik madin pika ja läila kudrutamise asemel, ja valik oligi tehtud.

Raamat oli põnev, ei saa kurta, aga lisaks sellele kihiline nagu sibul. Surmav seenviirus (Ophiocordyceps unilateralis) ja sellesse nakatanud näljased (hungries)  oli ainult pealmine kiht. Selle all oli siiruviiruliselt lähedusest ja inimlikkusest, sekka tsipa teaduslikkust ja kõige all oli peidus lugu Kreeka mütoloogia tegelasest Pandorast, kõigilt ande saanust.
Lisaks meeldis mulle loo põhjalikkus ja see, et sündmusi oli vaadatud läbi erinevate tegelaste silmade.

Kui te nüüd millestki aru ei saa ning minu jutt tundus hämusena, siis eks nii juhtubki, kui pole ise raamatut lugenud :).

Melanie, kes soovib, et ta nimi oleks hoopis Pandora, elab pisikeses kongis. Igal hommikul aheldavad sõjaväelased ta ratastooli ja ta viiakse klassiruumi teiste laste juurde, kes samamoodi istuvad ratastooli aheldatuna ning kuulavad õpetajate juttu. Vahel tuleb mõni laps juurde, kes ei oska alguses isegi rääkida. Vahel viiakse mõni laps ära ja ta ei tule mitte kunagi tagasi. Melanie ei julge isegi küsida, mis nendest sai. Tüdruku teadmised põhinevad klassiruumis kuuldul. Kõige rohkem meeldivad talle preili Justineau tunnid: seal kirjutavad nad lugusid ja õpetaja loeb neile raamatuid ette.
Ühel päeval viiakse ta doktor Caldwelli laborisse ja sealt alguse saanud sündmuste jadas saab Melanie teada, et maailm pole üldse (enam) selline, nagu talle tundides räägiti ja ka tema ise pole see, kes ta arvas end olevat.

Kui ma raamatu lugemise lõpetasin, siis ma hakkasin mõtlema, et kirjanikust oli kena vanale loole (st Pandora loole) vihjates see teistmoodi lõpetada. Kuigi Melanie võis lõpus maailmasse tuua kurjuse, tõi ta sellega koos ka lootuse. Lootuse, mille müüdi-Pandora ise laekasse lõksu jättis.

P.S Film peaks Eestis kinolinadele jõudma 30.septembril. Kuna kuulu järgi on lõpp teistsugune, siis lähen seda kindlasti kaema.

Küttepuuvargad

laupäev, 20. august 2016
Ülevaatus läks kiiresti. Maas polnud midagi peale saepuru ja lõhkumispaku, mille peal isa istus. Ühes nurgas vedeles suur puitvarrega lõhkumiskirves ja teises seisid poiste valged jalgrattad.
"Huvitav, miks keegi üldse varastab küttepuid?" imestas Anton.
"Ju on endal otsas..." vastas isa, laiutades käsi. "Ega meilgi neid ülemäära palju pole. Ma ei kujutanud ette, et selline rekordkülm talv tuleb. /.../"

Võib-olla olete kuulnud lugu rohutirtsust ja sipelgast. Suvel, kui päike paistis ja ilm oli imeilus – st  üldse mitte sellisel suvel nagu meil sel aastal – sirutas rohutirts oma pikki koibi ja kääksutas hommikust õhtuni lõbusalt viiulit. Tema sõber sipelgas kogus samal ajal talvevarusid. Kui  saabus sügis ning puudel hakkasid lehed langema, tuul oli muutunud jahedaks ja külm näpistas ninaotsast, avastas rohutirts kohkumusega, et tal pole saabuvate külmade tarvis midagi kõrvale pandud. Nii ta siis tuli, häbelikult viiulit selja taha peites, sipelga ukse taha, et ehk see aitab tal halvad ajad üle elada...

Samamoodi võib juhtuda, et kui te varakult küttepuid valmis ei tee/osta, siis polegi neid kusagilt jäistel talvepäevadel võtta. Nahaalsemad inimesed käivad siis teiste kuurides näppamas ja just sellest räägibki Mika Keräneni viimane raamat "Küttepuuvargad".

Kuna juba pealkiri ütleb palju, siis võin mina jääda napisõnaliseks. On talv. On külm. Tartus Supilinna lukustamata kuuridest on võetud salaja küttepuid. Asja asub uurima salaselts Rampsu. Kuna see on juba nende seitsmes juhtum, siis pikemat tutvustamist nad ehk ei vaja: vennad Olav ja Anton, Mari, Reilika, Sadu... ja Mati, ehkki prantsuse buldog selliste ilmadega välja ei kipu. Juhtumi uurimine jookseb aeg-ajalt ummikusse ja süüdlane on keegi, kellest ei oleks sellist käitumist osanud oodata.

Lisaks sellele, et Mika Keränen kirjutab võimalikest juhtumitest – on ometigi tõepoolest küttepuid varastatud ja paljasjalgset Contrat on pea pool Eesti rahvast näinud – meeldib mulle, et tegevus toimub Supilinnas. Minu tädi elab seal ja ma ootan huviga, millal tema tänavas midagi kriminaalset juhtub :). Ehk järgmises raamatus?!

Muuseumi saladus

pühapäev, 7. august 2016
Tom avas silmad ja sulges need pimestava valguse ees kohe uuesti. Hetkeks mõtles ta, et on koju jõudnud. Oli suvine varahommik ja päike paistis ta magamistoa pooleldi eest tõmmatud kardinate vahelt sisse. Maja oli ikka veel vaikne ja väljas siristas ja säutsus tuhatkond lindu... Tom haigutas ja püüdis nähtud unenägu meelde tuletada. Ta oli istunud soojalt sisse mähituna suure, tohututel ookeanilainetel aeglaselt kõikuva laeva tekil, kuulates kajakate kisa ja inimeste naeru. Tumedapäine noormees oli istunud tema kõrval ja lugenud ette kõige vahvamaid lugusid, millele ei paistnud lõppu tulevat... Tom avas uuesti silmad ja taipas oma eksitust. Ta polnud ei laeval ega oma magamistoas. Ta.../.../

Enne suve algust tuli üks naerusuine lugeja minu juurde, kuhi raamatuid süles. Olles asetanud need mütsatusega minu lauale teatas ta rõõmsalt: "Pole paremat aega lugemiseks kui seda on suvi!". "Eks see sõltub suvest!" vastasin mina, mispeale vaatasime mõlemad mõtlikult aknast välja, kus kallas nagu oavarrest ja ütlesime kui ühest suust: "Sellel suvel saab väga palju lugeda!"

Kuigi ilm on olnud rohkem kui lugemist soosiv, pole minul olnud selleks eriti mahti. Ei maksa siin midagi ahhetada ja silmi pööritada: keegi peab ometigi seenel käima, mustikaid noppima, silopallide peal istudes pilvi imetlema ja natukene ringi rändama. Ma veel ei oska selle kõige kõrvalt ka ühe silmaga raamatut lugeda.

Muretsemiseks pole siiski põhjust. Tavaliselt õhtul me raamatuga siiski leiame teineteist. Kasvõi lühikeseks viivuks, aga vahel piisab sellestki, et lasta mõttel mööda loo radasid viisi vilistades lõpmatuse poole lonkida.

Viimati rändasin koos 11-aastase kleenukese Tom Scatterhorniga raamatus "Muuseumi saladus" (autoriks Henry Chancellor). Tomi isa Sam oli putukaid uurides läinud Mongooliasse ja kuna temast polnud tükk aega kippu ega kõppu kuulda olnud, siis otsustas Tomi ema talle sinna pärapõrgusse järgi sõita. Hulludel peab ikka silma peal hoidma. Tom saadetakse Dragonporti onu Josi ja tädi Melba juurde, kes hoolitsevad Scatterhorni (zooloogia)muuseumi eest. Muuseum on vana ja räämas: loomatopised on tolmused ja kulunud, aknad katki, ruumid hämarad... Mitte midagi pole säilinud hiilgusest, mis oli majal, kui Henry Scatterhorn selle topisevalmistaja August Catcheri abil avas! Kord kuus võib sinna poolkogemata juhtuda mõni külastaja, aga olles ruumile korra pilgu heitnud, pageb ta sealt tuhatnelja.
Ühel päeval ilmub linnakesse peruulane don Gervase Askary, kes väidab end olevat Catcherite sugulane, ning soovib muuseumi ära osta. Tomi arvates on mees kahtlane, aga asja uurides selgub, et lisaks sellele, et don Gervase pole see, kellena end esitleb, on muuseumis palju rohkem elu, kui oleks võinud oodata. Palju-palju rohkem!

 Rohkem polegi lisada. Mammut päästab galantselt jäält inimesi, pesukorv on uks teise maailma, saatust muuta ei saa ja... nojah,  ajas tahaks rännata meist arvatavasti igaüks.

"/.../ Ma pole küll miski filosoof, aga mina näen asja sedaviisi, et aeg ei ole lame pind. See ei saa nii olla. See on pigem nagu... mitu miljonit paberitükki, mis on kihtidena suureks palliks kokku surutud. Täna, homme, sada aastat tagasi, möödunud nädal – viimane kui üks päev, mis kunagi on olnud või kunagi tuleb, on seal koos, üksteise kõrval. Nad kõik on ühel ja samal ajal olemas, lihtsalt sa ei näe teisi. Ja nende paberitükkide vahelt leiaksid sa kindlasti pragusid ja õnarusi, kasvõi murdekohti, kus üks maailm teisega kokku puutub. Ma oletan, et sellisest kohast sa kukkusidki läbi./.../"

Sissejuhatust (ehk proloogi) saab lugeda kirjastuse Tiritamm kodulehel.

Suur sõnadevabrik

reede, 10. juuni 2016
Vahepeal on mul tunne, et ma olen nagu Roald Dahli tegelane Suur Sõbralik Hiiglane (SSH), kes püüab lõputul väljal õhtuti liblikavõrguga unenägusid. Ainult et unenägude asemel on jutud ja välja asemel raamatukogu oma pikkade riiuliridadega.

Raamatukogu on kusjuures osutunud väga heaks jahimaaks: saak on olnud rikkalik. Ei jõua ära kiita nende lugude hõrkust, mille ma olen kinni püüdnud. Üks oli parem kui teine ja kolmas, see oli üle kõige. Loed nad küll päeva-paariga läbi, aga järelmaiku tunned nädalaid. Ei eksi need, kes ütlevad, et nad rändavad lugedes. Mida kõike ma olen kogenud ja näinud sel viisil!

Nüüd näitan teile oma viimast saaki. No vaadake teda vaid:


Agnès de Lestrade kirjutatud ja Valeria Docampo joonistatud "Suur sõnadevabrik" ilmus eesti keeles juba 2011. aastal ja valiti Lastekaitse Liidu poolt üheks aasta parimaks lasteraamatuks. Mina kohtusin temaga alles selle aasta kevadel ühel raamatulaadal ja see oli armastus esimesest silmapilgust. Teisiti polnud lihtsalt võimalik, sest eriline lugu ja huvitavad pildid kutsusid lugema ja vaatama, üle lugema ja üle vaatama.

Ühel imelikul maal asub suur sõnadevabrik, mis tossab päevad ja ööd läbi ning toodab sõnu. Kindlasti te küsite, milleks sellist veidrat vabrikut vaja on, kui kõik nagunii räägivad, aga vat sellel imelikul maal inimesed justnimelt EI räägi. Nemad saavad rääkida alles siis, kui nad on ostnud posu sõnu ja need alla neelanud.


Igal sõnal on erinev hind. Need kõige-kõige ilusamad on ka kõige kallimad ja neid saavad endale lubada vaid kõige rikkamad. Vaesed sobravad prügikastides, et sealt midagi leida...


... aga seal on ainult selliseid tobedaid sõnajääke nagu "kitsepabulad", millega pole midagi peale hakata.

Väike Villem ei ole rikas. Tema peab sõnu igalt poolt kokku kraapima ja õhust õngitsema, et üldse midagi öelda. Öelda samas on hirmsasti vaja, sest talle meeldib kaunis Silvia.

Silvia meeldib ka rikkale Oskarile, kellel on kasutada kõik maailma sõnad. Oskari vanemad on rikkad ja nende poeg saab armastust avaldada pikkade lausetega. Oskar ei naerata ega vaiki, Oskar räägib. Villem võtab siiski julguse kokku ja ütleb Silviale oma kolm sõna. Ta ütleb need kolm sõna, mida ta on tema jaoks pikalt hoidnud ja need veerevad nagu kalliskivid Silvia poole.

Seda juttu lugedes ja vaadates jäin ma pikalt mõtlema, kas sõnu ongi alati vaja. Kõige olulisemad asjad öeldakse vaikides.