Julia haihtub

laupäev, 3. detsember 2016
One particular skill has always been mine. I don´t know what to call it, except to say that I have the ability to be unseen. It´s not invisibility or anything so absolute – this I learned from hard experience when I was a child. But there is a space I can step into, a space between being myself in the world and I know not what, where people´s eyes simply pass over me, as if I were a piece of furniture so ordinary they barely take it in. Since I got the hang of doing it on purpose, only one person has been able to see me when I did not intend her to.

Mõned raamatud meeldivad meile (kõigile) rohkem kui teised. Näiteks võis Pille mulle lõputult rääkida "Rubiinpunasest". Mina tihti eriti nauditavatest lugemistest, nii uskumatu ja veider kui see ka ei tundu, lihtsalt ei kirjuta. Sõnu tuleb puudu ja kuna kirjutades ei saa kätega vehkida ja rääkimisega kaasnevat õhinat edasi anda, siis jätan asja katki. Vahel teen erandi, seega võtke teatavaks, et Catherine Egani raamat "Julia vanishes" ("Julia haihtus") meeldis mulle kohutaval kombel. Kuuldavasti (loetavasti?) on see triloogia esimene raamat, seega on vähemalt minu ootused kõrgele küünitamas. Ma ei teagi, kas on keskaegse värvinguga maailmad mulle ajapikku koduseks muutunud, külmetushaigus oli mu leplikuks muutnud või mulle meeldivad söekad ja kangekaelsed naispeategelased (seda kohe kindlasti!), aga lugedes sulandusin märkamatult raamatusse, haihtusin ridade vahele kõndimaks mööda Spira linna (Spira City) öiseid lumiseid tänavaid ja seilamaks väikest punnpõskset Theod päästma.

Julial on anne jääda märkamatuks ning spioon ja varas olles on sellest kuhjaga kasu. Ta elab juba aastaid koos oma venna Dekiga Spiras oma tööandja Esme juures, sest nende ema uputati nõiana Syne jõkke. Kuigi igasugune nõiakunst on keelatud ja nõidu näidatakse kui hirmsaid inimesi, siis Julia mäletab oma ema... heana.
Tellimustööna peab tüdruk teenijannaks maskeerituna nuuskima preili Ochi majas ja koguma teavet sealsete asukate kohta. Kuigi nii öösel keldrikorrusel ulguv külaline ja professori imelikud saadetised peaksid tellijale piisavalt huvi pakkuma, tahab ta hoopis midagi muud... midagi, mida Julia võib-olla ei tahagi talle tuua.
Ah, õige, samal ajal paneb keegi linnas toime mõrvu, mis tunduvad olevat seotud preili Ochiga. Selles valguses ei tundu Julia töö just kõige turvalisem, saati kui selgub, et preili Och ei andesta reetmist.

Lõpp küll hakkas tsipa ära vajuma – kontide ragistamine pole minu jaoks –, aga jalutuskäik viimastel lehekülgedel lõi pea mõnusalt klaariks.

Harry Potter ja neetud laps

reede, 25. november 2016
"HARRY
Albus and I had an argument, the day before last.

DRACO
And...

HARRY hesitates and then makes brave eye contact with DRACO.

HARRY
And I told him that there were times when I wished he weren´t my son.

There´s another silence. A profoundly powerful one. /.../"

Mulle meeldib lugeda raamatuid, mida teised loevad, mida nad pargipingil, bussis, rongis, kohvikus, kaubamajas õhinal endasse ahmivad. Mis võib olla nii hea, et sellelt pilku ei saa?! Ja eelkõige: miks mina seda veel lugenud pole?
Ühel ilusal lumisel novembrikuu päeval kaastöötaja lauast mööda purjetades pöörasin äkki kannalt ringi ja hiilisin talle ettevaatlikult lähemale. Vaata, aga vaata, olin õigesti näinud: ta oli tõepoolest lugemisse süvenenud. Luges ta J.K. Rowlingi ja kahe teise kirjaniku näidendit "Harry Potter and the cursed child". Kui alguses olin mõelnud selle menuki pärastiseks jätta, siis nüüd, nähes kedagi seda lugemas... Palun mulle ka!

"Harry Potter and the cursed child" on oma seitsmest eelkäijast muidugi erinev. Üheks põhjuseks on juba, et see on näidend. Võlurite maailma tuleb ise ette kujutada, sõnu on kulutatud peaasjalikult ainult vestluste edasiandmiseks. Lisaks on Harry ja tema sõbrad suureks kasvanud ning (lapse)vanemateks saanud (st üsna igavaks muutunud). Kurjusega tuleb küll võidelda, aga sama palju tuleb mõõtu võtta igasuguste igapäevamuredega nagu kuidas oma lapsi kasvatada ja neist aru saada. Loo keskmes on Harry poeg Albus Severus, kes ei vasta oma isa ootustele. Sõõlamiskübar paneb ta Slytherini majja ja tema parimaks sõbraks on Draco poeg Scorpius. Raske on kanda oma isa kuulsuse taaka ja eks seepärast otsustabki Albus midagi kangelaslikku teha: päästa.... kellegi (ei saa kõike ette ära rääkida!). Ta ei arvesta, et midagi muutes muudab ta ka midagi sellest sõltuvat.

Raamatu omanik oli ise jätnud lõpu lugemata, sest ta kartis, et see valmistab talle pettumuse. Mina ei olnud õnneks neisse võlurilugudesse nii kiindunud, et midagi peljata. Saati, kui lõpp oli ilus ja õnnelik. Häiris mind hoopis see, et ma arvasin, et seitsmest raamatust piisas Lord Voldemordi loole joone alla tõmbamiseks. Ei ole tal vaja kuskil nurgas enam kössitada ja uut võimalust oodata. Lõpp on lõpp ja võlurite maailmas on kindlasti ka teisi kurjusi.

Mina olen Surm

reede, 18. november 2016
"Noortega on ikka keeruline!" teatas Salme ja asetas Roometi kohvikruusi peeglilauale, ulatades poisile võileiva. "Teil on kogu aeg kas pea pilvedes või maailm hukas ja vahel ka mõlemat korraga. Võta see võileib vähemalt kaasa ja söö tee peal, kui kodus ei suuda."
"Tänud!" teatas Roomet lakooniliselt, võttis ampsu ja rüüpas ühe hiiglasliku sõõmu kohvi peale. "Aga ma pean nüüd minema." Veel üks lonks kohvi ja läinud ta oligi.

November on raskemeelsuse kuu. Soojus on läinud, aga lumi pole (tavaliselt) veel tulnud. Samas ei saa öelda, et november oleks täitsa nõme, sest lisaks hallusele, vihmale, porile, lopale, kottpimedusele...(võid nimekirja ise jätkata!) leidub seal ka PÖFFi hundi ulgu, hubaseid köögivestlusi, kakaomekkimist ja häid raamatuid, mille abil igapäevahallusest kaugele purjetada.

Ei teagi, miks ma sel juhul Mairi Lauriku raamatut "Mina olen Surm" lugema hakkasin. Pealkiri kõlab ometigi nii... raskemeelselt. Mis sellest, et sisu hoopis teisest mastist on! Võib-olla meenus mulle see tore vikatimees Terry Pratchetti Kettamaailmast ja need ajad, mil raamatupoes Kettamaailma raamatuid lapates püüdsin leida endale sellist, kus on Surmast võimalikult palju juttu (selgitus: kuna Surm rääkis suurtähtedega, siis oli otsimine üsna hõlbus).

Roomet pole muidugi see tore kassisõbrast musta mantliga luukere Terry Pratchetti raamatutest. Tema on luust ja lihast inimene, põhikooli lõpetanud poiss, kes näeb teiste elusid ja aimab hääbumist. Koolikiusamise pärast on ta kolinud Lihulast Viljandisse vanatädi Salme juurde. Alguses tundub uues kohas kõik hästi minevat – õppimine sujub, klassikaaslased on toredad, üks tüdruk muutub talle eriti armsaks – aga vanadel jamadel ja hirmudel on harjumus uuesti pinnale kerkida. Ei ole kerge olla Surm.

Tekst oli mõnusalt ladus ja sisukas. Mulle meeldis, et surmast oli tavapärasest erinevama vaatenurga alt kirjutatud ja otse loomulikult meeldis mulle, et tegevus toimus armsas väikeses Viljandi linnas. Lühidalt: ei mingit ülemäärast nuttu ega hala, vaid tõeliselt nauditav novembrikuine lugemine!

Raamatu esimese peatükiga saab tutvuda kirjastuse Tänapäev lehel ja autori enda mõtteid lugeda tema blogist.

Laigid on kogu su elu

reede, 4. november 2016
Lugesin... Eh, mis ma ikka muud võisin teha, kui mitte lugeda! Lugesin, et kirjastus Petrone Print annab välja noortesarja "Klipid elust". Kuna noorteraamatuid ei anta välja teab-kui-palju ja kahe seni välja antud raamatu pealkirjad ja tutvustused tundusid ligitõmbavad, siis otsisin ühe neist raamatukogus üles. Lugesin, jah, lugesin jälle ja seekord Ulrieke Ruwischi raamatut "Laigid on kogu su elu".

Kõik, kellele meeldivad õhukesed raamatud,  rõõmustage! Ainult 70 lehekülge hõredat teksti! Suisa lust ja lillepidu.
Muidugi ei hinnata raamatuid nende paksuse järgi. Või noh, vähemalt neid ei peaks hindama nende paksuse järgi, isegi kui neid selle järgi riiulist valitakse. Nagu ka inimeste puhul, pole oluline kest vaid hoopis sisu.

Sisuks on teismeline Hanna, kes elab topeltelu. Tema päriselu on (tema enda arvates) masendav: ainult üks sõber, raskused matemaatikaga koolis, elu emaga, kes töötab poes kassapidajana ja kelle madala palga tõttu ei saa Hannah endale lubada lahedaid riideid, juuksuriskäiku, väljas söömist... kõike seda, mida tema koolikaaslased saavad endale lubada. Internetis seevastu ta on keegi: keegi, kelle pilte laigitakse ja kiidetakse ning kelle kommentaarid on säravad ja teravmeelsed. Laikide kogumisega võib minna kergesti üle piiri ja nii riputabki Hannah oma salajasele kontole üles pildi, mille oleks olnud tark jätta sinna panemata.

Tunnistan ausalt, et mulle tundus raamat pealiskaudne ja väheke igav. Ei teagi, kas asi on selles, et ma teadsin kohe, kes on see salapärane ahistaja või talun ma aina vähem läägeid lõppe. Mulle oleks meeldinud, et Hannah oleks ise selle jama ära klaarinud. Ma tean, et ta oleks seda suutnud.
Samas on tore, et internetist ja selle ohtudest kirjutatakse. Rõhutatakse, et näiliselt salajane elu internetis võib olla ka teistele teada ja et internetis kirjutatul ja postitatul võivad olla kurvad tagajärjed.

Tükikest esimesest peatükist saab lugeda siit (Delfi Noorte Hääl).