Peotäis tähti

neljapäev, 16. veebruar 2017
30.6
/.../ Täna läksid naabrid omavahel tülli. Josef lõi jalgpalli mängides ühe naabrinaise aknaruudu katki. Lillemüüja Nuri naine sõimas teda ja ta peret. Juba paari minuti pärast tülitsesid kõik naabrinaised kõikvõimalike asjade pärast, aknaklaas oli ammu unustatud. Tund aega hiljem istusid kõik minu ema juures ja jõid üksmeelselt kohvi.

Kui ma olen vahel pettunud, et mõni raamat pole üldse selline, nagu ma ootasin ja salamisi lootsin, olen tihti ka rõõmsalt üllatunud, et mõni raamat on palju parem, kui ma arvata oskasin. Saksa-süüria jutuvestja Rafik Schami "Peotäis tähti" on üks neist viimastest.

Lugu kannab meid nii enam-vähem kolme kümnendi tagusesse Damaskusesse Süürias. 14-aastane poiss, kelle nimi jääbki saladuseks, kirjutab kolme aasta vältel päevikusse olulisemaid seiku oma elust ja kirjeldab värvikalt tollast Damaskust. Nii saab lugeda sellest, kuidas tema pagarist isa päevast päeva tööd rügab (pagaril pole aastas mitte ühtegi vaba päeva) ja tema seetõtu koolis enam käia ei saa, kuidas ta araabia keele õpetaja Katibi õhutusel oma luuletused kirjastajale saadab, kuidas oma sõprade Mahmudi ja Josefiga Musta Käe bande loob ja oma linnaosa spioonidele alles näitab ja kuidas onu Salimi tarkussõnad ja jutud tema elule helgemaid toone annavad. Selle taustal vahetub üks riigikord teisega, inimesi vahistatakse ja kuulatakse üle ja turistide ees poetakse nahast välja. Pole halba ilma heata. Kõik kasvab, välja arvatud katastroof. Tema on sündides kõige suurem ning kahaneb seejärel päev-päevalt.

See võiks olla sünge raamat, aga on hoopis elujaatav, muigamapanev ja täis Araabia tarkust. Minu lemmiklugu oli see, mille hull kirjutas minategelasele kuues keeles ja viimane pidi selle tõlkimisega veidi aega maadlema. Kahjuks on lugu liiga pikk, et seda siin ära tuua. Eks loete ise raamatust! :)

Raamatu toimetaja on teosest kirjutanud Õpetajate Lehes.

Pöörane robot

esmaspäev, 30. jaanuar 2017
Mis ka ei juhtunud, Roz oli oma pöörase elu üle õnnelik. Tehisaju salvestas sellest iga hetke. Roz mäletas selgelt ka kõige varasemaid sündmusi. Mäletas ikka veel, kuidas päike paistab läbi kastiprao sisse. Ta kuulis, kuidas kaldal kohisesid lained. Tal oli meeles, kuidas lõhnavad soolane vesi ja männipuud. Kas ta kunagi näeb, kuuleb ja tunneb seda kõike? Kas ta ronib mäe otsa, ehitab endale onni või mängib hanega?

Mõnda raamatut ei oska kuhugi paigutada. Riiulisse ei paiguta ma neid enam ammu. Veab, kui lauanurgal veidi vaba ruumi on, aga eelkõige ei oska ma neid sisuliselt kuhugi paigutada. Kui ma lugesin Peter Browni raamatu "Pöörane robot" sisututvustust tagakaanelt, arvasin kohe, et tegu on mingisuguse ulmelise teosega. Robot satub metsikusse loodusesse ja peab seal kuidagi hakkama saama. Ulme!
Kui ma lugema asusin, selgus, et loodusest on rohkem kui robotitest. Lihtsalt hämmasrav, kui hästi ja võimalikult tõetruult (ilustustega muidugi, aga fantaasiat ei saa pahaks panna) kirjanik looduse toimimist kirjeldab. Siis selgus, vat kus lops, et kõige rohkem räägib see raamat sõprusest ja kasvamisest.
Lõpuks hakkas mul natukene kõhe, sest kui üks robot võib käituda nii inimlikult, siis kas on üldse õige neid lihtlabaste masinatena kohelda. Teate, kui raamat oleks paksem olnud, oleksin võib-olla juba robotite õiguste eest meelt läinud avaldama.
Kokku sai see tundmuskimbuke väga kirev, aga seda võin kinnitada, et see oli huvitav raamat elegantsete lühikeste lausete ja eriskummaliste piltidega.

Ulgumerel läheb kaubalaev põhja. Lastiks olnud kastidest jääb pinnale ainult viis: neli purunevad vastu rannakaljusid, aga viies jõuab imekombel puutumatult rannale. Kastist koorub välja robotitüdruk Roz. Kuna teda pole programmeeritud looduses hakkama saama, tuleb tal kõike jälgida ja õppida. Kuigi alguses peavad saareasukad teda kolliks, siis pärast hanepoeg Nipsnoka lapsendamist, talveonnide ehitamist ja aia rajamist võetakse ta omaks. Siiski, kui sind saab nupust sisse ja välja lülitada, kas sa oled ikka päriselt elus?

(See küsimus võib tõesti vaevama hakata)

Challengeri sügavik

neljapäev, 19. jaanuar 2017
"Mis lahti on? Ma tõmblen Ameerika raudteel tagumises vagunis tõusu harjal, minust eelmised on end juba gravitatsiooni meelevalda andnud. Ma kuulen neid kiljumas ja tean, et mu enda karje on vaid sekundite kaugusel. Ma olen hetkes, kui kuulete lennuki teliku kriginat maad puudutamas. Veel enne seda hetke, kui teie mõistus ütleb teile, et see on kõigest telik. Ma hüppan kaljult alla ja avastan, et ma oskan lennata... ja taipan siis, et pole kuhugi maanduda. Mitte kunagi. Vaat see on lahti."

Mul on (kõhukamaid) raamatuid lugedes 50 lehekülje reegel. See tähendab, et ma loen alguses poolsada lehekülge (51. leheküljele on löödud teine raamatukogu tempel) ja siis otsustan, kas edasi üldse tasub lugeda või mitte. Seda reeglit järgides oleksin ma Neal Shustermani raamatu "Challengeri sügavik" pooleli jätnud. Küll on hea, et mulle meeldib erandeid teha! :) Alles poole raamatu peal hakkasid minategelase kaks maailma üksteise poole küünitama (papagoist, kõik algab papagoist), sulandusid lõpuks kokku ja minu üllatuseks oli ühes neist juba peidetult kohe alguses olemas teise tulevik.

Alguses on tavaline 15-aastane poiss Caden, kes armastab joonistada ja saab kõigiga hästi läbi. Siis hakkab tema reaalsus muutuma, nihkub paigast. Tulevad hääled, peidetud sõnumid, ohtlikud ended, rahutud kõndimised... ja need teised maailmad. Valgest Plastmassist Köök on üks neist, aga peamine on laev. Laeva juhib ühesilmne kapten oma ühesilmse papagoiga ja see seilab Challengeri sügaviku suunas. Laeval võib kõike juhtuda, seal pole midagi mõistetavat ega etteaimatavat. "Põletage kõik oma sillad," kõmistab kapten. "Eelistavalt enne ületamist."

Alguses meenus sellise seotud seosetusega Artur Alliksaare luule. Mõte on sügaval, vähemalt 10,9 km sügavusel merepõhjas, aga lugedes mitte mingeid tundmusi ei teki. Alles poole peal, mil kõik sai selgemaks, sain ma aru, et see raamat on päris hea. Tuli temaga ainult kannatlik olla. See on üks parimaid vaatepunkte vaimuhaigustele (või siis vaimu haigustele).

Don Quijote – kuulus kirjanduslik skisofreenik – võitles tuuleveskitega. Inimesed arvavad, et ta nägi neid vaadates hiiglasi, aga need meie hulgast, kes on seal viibinud, teavad tõde. Ta nägi tuuleveskeid nagu iga teine, aga ta uskus, et need on hiiglased. Kõige hirmsam asi kõigest on see, kui sa ei tea, mida sa korraga uskuma võid hakata. 

Raamatu esimesi peatükke saab lugeda kirjastuse Tänapäev kodulehel.

Kasside salajane pagaritöökoda

kolmapäev, 11. jaanuar 2017
... kõik tahtsid hoopis Kirbu ja Wilburi saiu ning kringleid, sest need olid põnevad, maitsvad ja ilusad. "Kuidas nad julgevad, need tattninad, need täisabad! Minu sepik valitses seda linna, aga nüüd on kõik järsku hullud nende imelike käkkide järele! Ega midagi –tuleb näidata, kellel siin valjem nurr on!" kähises kõuts ja kohendas oma vanu teibitud sanga ja paksu klaasiga prille, mille oli kunagi mere äärest leidnud.

 Vahel vaatad mõne raamatu kaant ja mõtled: "Vauuuu!". Siis vaatad raamatu sisse ja mõtled... Teate, siis vist ei mõtlegi enam midagi. Hoopis lased silmadel puhata piltide tuhandel pisiasjal.

Oleks asjatu salata, et hakkasin lugema Helen Läksi raamatut "Kasside salajane pagaritöökoda", sest Regina Lukk-Toomepere värviküllased pildid tegid mu ära. See oli armastus esimesest silmapilgust.
Siiski, samamoodi tuleb tunnistada, et mulle meeldis lugu ka. Mulle meeldis lugu väga, sest see oli armas ja lennukas. Kujutlusvõime lehvitas vabalt tiibu. Sellest on muidugi alati kahju, et lõpp nii ruttu tuleb, aga võib-olla nii peabki olema. Head asja ei tohigi korraga liiga palju saada.

Tallinn on kirju ja kirev linn (märkus: piltidel kohe eriti kirju) ja nagu igas linnas on sealgi salajasi soppe, millest mitte ühelgi inimesel pole aimu. Sealt võib leida nii hiirte hotelle kui vareste vanakraamiturge. Selles valguses ei tundu üldse kentsakas, et ühe kahekorruselise sinise puumaja kaks kassi Kirp ja Wilbur otsustavad käpad jahuseks teha ja avada oma pagaritöökoja. Asja tuleb muidugi salajas hoida, et nende inimesed haisu lõhna ninna ei saaks.
Kuidas nende salajasel pagaritöökojal läks... seda saab lugeda raamatust! :)

Hoiatus: lugedes võib tekkida isu kaktusekakkude järele!