Harry Potter ja neetud laps

reede, 25. november 2016
"HARRY
Albus and I had an argument, the day before last.

DRACO
And...

HARRY hesitates and then makes brave eye contact with DRACO.

HARRY
And I told him that there were times when I wished he weren´t my son.

There´s another silence. A profoundly powerful one. /.../"

Mulle meeldib lugeda raamatuid, mida teised loevad, mida nad pargipingil, bussis, rongis, kohvikus, kaubamajas õhinal endasse ahmivad. Mis võib olla nii hea, et sellelt pilku ei saa?! Ja eelkõige: miks mina seda veel lugenud pole?
Ühel ilusal lumisel novembrikuu päeval kaastöötaja lauast mööda purjetades pöörasin äkki kannalt ringi ja hiilisin talle ettevaatlikult lähemale. Vaata, aga vaata, olin õigesti näinud: ta oli tõepoolest lugemisse süvenenud. Luges ta J.K. Rowlingi ja kahe teise kirjaniku näidendit "Harry Potter and the cursed child". Kui alguses olin mõelnud selle menuki pärastiseks jätta, siis nüüd, nähes kedagi seda lugemas... Palun mulle ka!

"Harry Potter and the cursed child" on oma seitsmest eelkäijast muidugi erinev. Üheks põhjuseks on juba, et see on näidend. Võlurite maailma tuleb ise ette kujutada, sõnu on kulutatud peaasjalikult ainult vestluste edasiandmiseks. Lisaks on Harry ja tema sõbrad suureks kasvanud ning (lapse)vanemateks saanud (st üsna igavaks muutunud). Kurjusega tuleb küll võidelda, aga sama palju tuleb mõõtu võtta igasuguste igapäevamuredega nagu kuidas oma lapsi kasvatada ja neist aru saada. Loo keskmes on Harry poeg Albus Severus, kes ei vasta oma isa ootustele. Sõõlamiskübar paneb ta Slytherini majja ja tema parimaks sõbraks on Draco poeg Scorpius. Raske on kanda oma isa kuulsuse taaka ja eks seepärast otsustabki Albus midagi kangelaslikku teha: päästa.... kellegi (ei saa kõike ette ära rääkida!). Ta ei arvesta, et midagi muutes muudab ta ka midagi sellest sõltuvat.

Raamatu omanik oli ise jätnud lõpu lugemata, sest ta kartis, et see valmistab talle pettumuse. Mina ei olnud õnneks neisse võlurilugudesse nii kiindunud, et midagi peljata. Saati, kui lõpp oli ilus ja õnnelik. Häiris mind hoopis see, et ma arvasin, et seitsmest raamatust piisas Lord Voldemordi loole joone alla tõmbamiseks. Ei ole tal vaja kuskil nurgas enam kössitada ja uut võimalust oodata. Lõpp on lõpp ja võlurite maailmas on kindlasti ka teisi kurjusi.

0 köhatus(t):

Postita kommentaar